JuhtimisRetk – muutused

Mis võiks olla inimesele suurim karistus? Milline oleks Sinu elu, kui kõik Sinu ümber jääks täpselt nii, nagu see hetkel on? Kui Sul ei oleks enam ühtegi uut mõtet ega uut kogemust? Mis mõte oleks elul, kus kõik on ette teada – kus ei toimuks ühtegi muutust?

Muutuste teema on väga oluline ja mahukas. Oleme organisatsiooni muudatustest enda blogides palju rääkinud. Ettevõtte arengus on omad faasid ja kriisid, millest läbi tulemine nõuab suuri muudatusi, kui ettevõtte senisel kasvul on klaaslagi ees. Tänapäeva kiiresti muutuv, nn VUCA-maailm, viibki inimesed pigem teise äärmusesse – nad väidavad, et pikemaid eesmärke polegi mõtet seada, sest nii kui nii kõik muutub. Sellele me oleme enda blogides vastu vaielnud, sest agiilsus ja järjepidevus ei ole vastandid.

Täna tahame rääkida muutustest inimese enda sees, sest ka mistahes organisatsiooni muutus algab ikka ühe inimese seest. Muutus tähendab paljuski enda harjumuste ja reaktsioonide muutmist.

Huvi või hirm

Kas Sina armastad tegelikult muudatusi? Kui palju? Kas ikka kõiki? Meil kõigil on enda mugavustsoon, millest me väljuda ei taha, sest mugavustsoonis olemine võtab vähem energiat, on efektiivsem. Mugavustsoonist sunnivad meid väljuma kaks peamist emotsiooni: huvi ja hirm.

Huvi innustab meid vaatama järgmise mäe taha – aga kui mägi läheb liiga kõrgeks ja peame minema soovitust kaugemale, asendub huvi hirmuga. Hirm võib aga meie tegelikku otsustusvõimet oluliselt pärssida – meie teadlikud otsused võtab üle krokodilliaju, mis valib ainult kolme tegevuse vahel: peitu / põgene / võitle. Seepärast on tark lähtuda põhimõttest, kui teed, siis ära karda, kui kardad, siis ära tee.

Sisemine või väline muutuse käivitaja

Kust see muutus siis tuleb? Meie enda sisemised muutused (areng) tulevad sellest, kui meil on piisavalt võimalust mõelda ja tunnetada – kui meil on igav.

Paljud muutused on meile siiski väljast peale surutud – me peame nendega toime tulema ja iseenda säilitama. Kui meile mingi olukord ei sobi, siis on ju reeglina ainult kolm võimalust: muuda, lepi, lahku. Esimene võimalus tähendabki seda, et ma alustan väljapoole suunatud muutust – asun muutma mingit eesmärki, protsessi või rolli. Enamasti tahaks me muidugi muuta teisi inimesi, kuid kahjuks ei ole see väljastpoolt võimalik!

Säilenõtkus

Kui me aga aru saame, et meil pole piisavat põhjust või ressursse välist muutust ise käivitada ja juhtida, siis peame mõtlema, kas me suudame selle ebasobivana tundunud olukorraga tegelikult leppida, muuta iseennast.

Inimeste võime väliseid muudatusi vastu võtta ja kriise üle elada on erinev. Richard Davidson on säilenõtkust nimetanud üheks kuuest inimese emotsionaalse stiili mõõtmeks. Ja ta on teadusuuringutega tõestanud, et õnneks on säilenõtkus arendatav.

Seega vaatame säilenõtkust kui arendatavat oskust igapäevaelus iseennast kahjustamata toime tulla muutustega, keeruliste ja probleemsete olukordadega. Säilenõtkus toetab kohanemisvõimet, loovust, uudishimu, tahtejõudu ja tähenduslikke valikuid.

Evolutsiooniline või revolutsiooniline muutus

Ise muudatust algatades on hea meeles pidada, et muudatus tähendab teistele inimestele mugavustsoonist välja minekut ja seal on kriitiline, et valdav oleks huvi, mitte hirm. Siin kehtib igapäevaelu relatiivsusteooria: „aeg on suhteline ja see, kui kaua peaks kestma „üks hetk“, sõltub sellest, kümbal pool wc ust Sa parasjagu oled“. Sama kehtib muudatuste puhul – meie enda sees tunduvad muutused põnevamad ja aeglasemad ning väljaspool pigem hirmutavad ja liiga kiired.

Hirmutab meid aga teadmatus. Siin on oluline roll tuttavlikkusel. Inimese võime uut vastu võtta on piiratud, seega on turvalisuse säilimiseks vaja, et enamus oleks siiski vana ja tuttav ning vaid väike osa uus. See kehtib näiteks popp muusika puhul – kui lugu on küll väga hea, kuid sisaldab liiga palju uut, siis ei saavuta see kuulajate seas suurt populaarsust.

Seega on inimesele vastuvõetavamad rahulikud arengulised (evolutsioonilsed) muutused ning see, kui keegi tuleb väljast ja kogu meie enda maailma pea peale pöörab (teeb revolutsiooni), tekitab meis emotsionaalse vastasseisu, isegi siis, kui ratsionaalselt võime mõista, et ta ajab õiget asja.

Ülim karistus on mitte suuta unustada

Meie mälu on sageli meile karistuseks. Kui me ei oska andestada (sh iseendale) ja enda eluga edasi minna, siis ankurdame me ennast jalgu pidi betooni. Me võtame endalt võimaluse õppida ja muutuda. See kehtib nii isiklikus elus kui tööalaselt. Kui juht ei muutu, siis saab temast endast arengu pidur ja on vaid aja küsimus, kui tema ümber (st tema vastu) tekkib revolutsiooniline muutus.

Tark juht on küll järjepidev, kuid temast on kasu vaid siis, kui ta enda seisukohti ka muuta suudab – kui ta suudab tunnistada enda vigu ja öelda, et ta võtab endale õiguse ärgata igal järgmisel hommikul targemana.

JuhtimisRetkel arendame enda säilenõtkust

17-24. mail maagilises Gruusias toimuval JuhtimisRetkel kogeme iseenda peal piisavalt palju muutuseid ja tunnetame enda piire (säilenõtkust). See annab materjali, mille abil muutust kui protsessi enda jaoks taas täpsemalt mõtestada. Kuidas muudatusele valutumalt reageerida – kuidas ise muudatust edukamalt algatada ja juhtida.

Sina ise oled kõige olulisem inimene, keda sa juhid – võta endale aega!




JuhtimisRetke blogid teemadel: Juhtimiskoolitus, Juhtimiskonsultatsioon, Coacing, Strateegia, Visioon, Missioon, Juhtimisstiilid, Juhtimissüsteem, Liider, Eestvedamine, Meeskonnatreening, Meeskonnakoolitus, Meeskonnatöö, Seikluskoolitus, Eneseareng, Loovus, Motivatsioon