JuhtimisRetk – harjumuse jõud

Sain ühe firma juhilt väga ausa tagasiside: „Tänan Sind, et oled meie organisatsiooni juhtimissüsteemi analüüsinud ja välja toonud selle, mis meie edasist arengut takistab – need asjad panevad mõtlema. Samas tunnen ma, et oleme veel piisavalt mugavustsoonis ja jäärapäised, et veel edasi lükata coachi kaasamist. Meil pole veel piisavalt valus, et enda harjumusi muuta“.

Miks on meil siis nii raske muutuda ja me teeme ikka seda, mida me alati teinud oleme, isegi siis kui oleme otsustanud, et see ei ole meile enam kasulik?

Öeldakse, et edukad on need inimesed, kes suudavad muuta endale harjumuseks selle, mis teistele on ebameeldiv.

Harjumusel on nii suur jõud, et selle muutmiseks on vaja väga sihikindlalt muuta enda käitumist seni, kuni tekib uus harjumus. Coachi roll ongi sageli olla see terav ora ja toetuspunk (distsipliini etalon), kes aitab vana harjumust lõhkuda ja uut harjumust hoida, et inimene vanasse harjumusse tagasi ei langeks.

Me töötame inimestega pikema perioodi vältel. Näiteks jätavad organisatsioonid meile avatuks infokeskkonnad, kus hoitakse koosolekute memosid. Ja ka siis, kui töö selle organisatsiooniga on ammu lõppenud, vaatame me aeg-ajalt nende koosolekute sisu ning anname märku, kui näeme, et vanad harjumused hakkavad tagasi tulema.

Mõned harjumused on ju ka naljakad – pärast töö- või elukoha vahetust võime ennast mõni kord avastada vana ukse tagant. Siis saame aru, et mõte oli tegelikult mujal ja autopiloot läks käima. Kõik see seondub eelmises blogis „Kohalolek“räägituga – me ei olnud sel hetkel kohal ja ei teinud teadlikku otsust.

Harjumus on samas väga efektiivne, kui see käivitub õigel moel ja õiges kohas. Sisse harjunud tegevused võtavad vähem tähelepanu ja energiat ning tulevad paremini välja. Siin saame meenutada kompetentsi ja teadlikkuse maatriksit.

Esimeses ruudus küsitakse Pipi käest, kas ta klaverit oskab mängida – ta vastab, et ta ei tea, sest ta pole proovinud. Aga siis ta proovib ja satub teise ruutu – ta saab teadlikuks sellest, et ta ei oska. Pipi hakkab klaverimängu õppima ja see teadlikkus (kohalolek) püsib tal veel päris kaua, sest tema oskused ei ole nii head, et ta võiks tähelepanu kaotada. Aga oskused paranevad järjest ja ta liigub kolmandasse ruutu. Ning ühel hetkel võib Pipi käituda taas nagu tavaliselt, st mängida klaverit samal ajal pea peal seistes ja teise käega pannooke küpsetades ja lauldes – selleks, et klaverimäng välja tuleks ei pea ta enam kogu tähelepanuga sellele keskenduma. Sellest on saanud harjumus.

Harjumustega on seotud voo-seisund (flow). Kindlasti oled ka ise kogenud olukordi, kus millegi tegemine on nii kaasakiskuv, et aeg ja ruum ümbert kaovad. Lastel on see võime omal moel igapäevaselt olemas. See on enamasti siis, kui mäng pakub põnevust ja on samas ka jõukohane.

Teatud vanuses lisandub lapsel ka igavus, kui parasjagu ühtegi põnevat mängu pähe ei tule. Igavus on üks parimaid uute ideede tekkimise vahendeid. Vanemaks saades antakse meile mäng väljastpoolt (kohustused) ja sellega võib kaasneda näiteks ärevus, kui väljakutse ei ole jõukohane. Vastavalt sellele, kui põnev ja jõukohane tegevus meie jaoks on, saab välja tuua veel teisigi erinevaid seisundeid.

Siin on oluline, et voo seisund toimib reeglina siis, kui meie oskused on nii kõrged, et me ei pea teadlikult pingutama – me töötame harjumuse najal. Tippsportlaste või muusikute puhul on ideaalne, kui nad teevad enda esitluse voo seisundis. Aga harjutamine voo seo seisundis efektiivne ei ole, sest oskuste arendamiseks peab konkreetsele arendatavale elemendil teadlikult tähelepanu pöörama.

Harjumused (mitteteadlik kompetentsus) ümbritsevad meid igal sammul. Ligikaudu 50% meie igapäevastest tegevustest teeme me läbi harjumuste ehk siis sellisel moel, et me tegelikult neid detailideni ei teadvusta. Ja see on ka peamine põhjus, miks me ei suuda enda harjumusi muuta. Meil lihtsalt puudub nende üle sageli teadlik kontroll.

Harjumus on kui ratas, milles hiir jookseb. Kui saadakse käivitav signaal, siis tehakse (vähe teadvustatult) harjumuspärane tegevus, et saada tavapärane autasu ja rahulduse tunne. Nii toimub see hasartmängu, alkoholi, narko ja paljude muude sõltlaste puhul. Aga see sama mehhanism toimib ka siis, kui Puhhil tuleb tunne, et „tahaks midagi head põske pista“ ja ta läheb selle tagajärjel järjest paksemaks ise sellest, miks, õieti aru saamatagi.

Harjumust tervikuna lõhkuda ja kõrvaldada on väga raske. Reeglina püütakse see asendada mõne teise harjumusega. See tähendab, et kui saabub käivitav signaal, siis selle peale teeb inimene mingi teise tegevuse. See toimib muidugi ainult eeldusel, et asendustegevus loob eelmisega vähemalt sama suure rahulolutunde.

Seega on harjumustel väga suur jõud – nende mõju meie elule on suur, samas meie kontroll nende üle on uskumatult väike.

Esmalt tuleb enda harjumustest teadlik olla. Ja selleks ongi JuhtimisRetk ideaalne koolitus, mis annab aega ja vahendeid endaga tegelemiseks. Tööd enda harjumustega on nimetatud ka “pirnipesade puhastamiseks“. Aja jooksul kipub pirn enda pesasse kinni oksüdeeruma ja siis ei saa seda sealt enam hästi lahti. Seega tuleb see pirn aeg-ajalt välja keerata ja pesa ära puhastada. Ja siis on meil suurem vabadus ise otsustada, kas paneme tagasi sama pirni või asendame selle uuega. Me oleme inimesena teadlikumad enda mõtetest, emotsioonidest ja füüsisest ning oskame neid paremini kasutada ja juhtida.

JuhtumisRetke kohta uuri täpsemalt SIIT