Teekond ratastel – tegemine vs olemine

Jalgratastega mägedes. Päevas üle 100 kilomeetri, rasked tõusid ja kiired laskumised. Äikesetorm ja suletud söögikohad. Määramatus, kus ja millal telkimiseks sobiva tasase platsi leiab. Miks inimesed sellise katsumuse ette võtavad ja mida see juhile tema igapäevaseks tööks õpetab?

Tulime mõned päevad tagasi jalgratastega Tatra mägedest. Kinnitame, et kõigi osalejate jaoks oli see väga mõnus kogemus, puhkus ja laadimine! Me teame, et iga selline retk pakub aga ka omalaadse võimaluse vaadata iseendasse ja kogeda koos toimimist. Oluline on see retkel kogetu kinni püüda ja sellest õppida. Teemegi siis siin väikese vahekokkuvõtte, sest tark õpib ka teiste kogemustest.

Keerukad olukorrad lahenevad

Meie retkede põhimõte on lubada endale suhteliselt palju määramatust. Meil ei ole saatemeeskonda. Meie marsruut on üldjoontes visandatud, kuid see muutub vastavalt oludele nii  sisuliselt kui ajaliselt. Selline vabadus võib aga teiselt poolt tunduda ebaturvaline. Mis siis ikka saab, kui jääme äikesetormi vangi kohas, kus ei ole süüa ja majutust?

No mis siis ikka saab!? Mõni kord tulebki ohtlik äike üle lasta ja tõesti sajuga sõitma hakata ning loota, et asjad lahenevad. Ja nad lahenesidki – me jõudsime suuremasse külla küll läbimärjana, kuid leidsime majutuse ning kuum dušš ja kuivad riided päästsid võimalikust külmetusest. Ja kuigi aeg oli hiline, leidsime ka söögikoha ning vaid paar tundi pärast ligi hiilivat masendust oli sellest järel vaid vahva seiklus, mis meelde jääb.

Selline on sageli ka meie kogemus äris – hetke raskustesse ei saa kinni jääda, asjadel on tegelikult tavaks laheneda, kui tead, kuhu ja miks tahad jõuda ning samm-sammult liikuma hakkad.

Ette kartmine või prognoosist lähtumine

Kartmisest oleme varem kirjutanud blogis „Kui teed, siis ära karda – kui kardad, siis ära tee“. Rattamatkal oleme sageli märganud raske päeva ette kartmist. Kui grupp teab, et selle päevaga peaks sõitma keskmisest raskema distantsi (peamiselt väljendub see tõusumeetrites), siis sageli võib ka muidu tugevate rattasõitjate puhul märgata väikest pelgust – istuks enne teele asumist veel väheke.

Sellel korral oli rõõm kuulda, kuidas üks kogenum grupi liige enda „kutsikatele“ ütles, et täna tuleb raskem päev, täna ei rapsi, vaid sõidame targalt. Ja kogu jutt – ei mingit liigset põdemist, ette puhkamist või söömist. Kõik teadsid, et nad saavad selle päevaga hakkama, aga lihtsalt tuli enda jõuvarusid targemalt kasutada.

Seekordset matka varjutas juba ette veidi kehv ilmaprognoos, mis lubas vihma ja jahedust. Pöörasime selle „pessimismist“ „hästi informeeritud optimismiks“ ja märkasime õhtuse jaheduse kaitseks tavalisest veidi soojemaid riideid kaasa võtta.

Siin on otsene paralleel äristrateegiaga. Varasemalt lähtuti ettevõtte strateegia (tegevuskava) planeerimiselt staatilisest SWOT-i vaatest (otsuseid tehti enamasti mineviku kokkuvõtete ja olemasolevate ressursside pealt). Viimasel kümnendil on aga vaade pöördunud väljapoole – lähtutakse trendidest (meie matka mõttes ilmaprognoosist) ja mõeldakse, milline on nende mõju (SWT – Trends, Strenghts, Weakness):

  • mis on olulisemad trendid, mis võivad lähiaastatel meie äri mõjutada
  • millised tugevused / võimekused me peame looma, et need trendid pöörata meie äri eduks
  • millised sisemised nõrkused (käitumised, harjumused) võivad muuta need trendid meie ärile ohuks.

Tähtis ei ole see, mis on olemas, vaid kuidas end kohandada väliskeskkonna mõjule ja klientide ootustele.

Kui oled väsinud, ära otsi uut teed

Ratastega teel olles me teame, kuhu ma tahame välja jõuda, kuid teekond sinna ei ole rangelt ette määratud. Kõik võimalikud navigeerimise süsteemid teevad info kättesaadavamaks ja tee valiku järjest lihtsamaks. Valikute paljusus võib aga ennast ka kätte maksta. Võib olla peatee polegi kõige parem – ehk on mõni teine tee kas lühem või kergem!?

Sellised alternatiivse tee otsimise mõtted on iseenesest head, kuid need ei õigusta ennest reeglina, kui Sul ei ole üleliigset jõudu. Ja lisaks, kuna inimloomus on hüplik, siis see alternatiivse tee otsimine võib rutiinsele tööle justkui vahelust ja puhkust anda, kuid piiratud ressurssidega otselõike otsimine muutub reeglina rapsimiseks, kuhu raiskad niigi piiratud jõu ja aja. Peatee on mingil põhjusel ikkagi peatee – selle valik on olnud masside tarkus, see on korralikult sisse tallatud ja sillutatud. Uue raja otsimine on aga reeglina ikka vigade läbi õppimine ja vigade tegemiseks peab jõudu olema.

Ärimaailmas on siin väga selge paralleel Jim Collinsi sõnastatud Siilistrateegiaga.

Aitamine ja õpetamine nõuab koostöövalmidust

Rattaga matkamise oleme ka enesearengu koolituste vormiks valinud selle pärast, et me peame inimese enda sees toimuva kõrval väga oluliseks just koostööd. Rattaga liikumise juures on koostööl väga suur roll. Selleks, et sellest koostööst abi oleks, peab aga nii abi andmine kui abi vastu võtmine toimima.

Rattaga on lihtsam sõita grupis (töötada meeskonnana), aga sel juhul peavad kõik sõitma ühes rütmis. Samas on iseenda rütm ka oluline, sest see tagab enda stabiilsuse – väsitab vähem nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Et erineva tempoga (ärimaailmas erineva tasemega) inimesed efektiivselt koostööd saaks teha, peab aga reeglina kiirem enda tempo 2 sammu aeglasemaks võtma ja aeglasem saab tänu toele 1 sammu kiiremaks minna. Mõlemal peab olema võime enda tempot muuta.

Tuleb aga meeles pidada ja märgata, et kui aeglasem on juba väga väsinud, siis ei pruugi ta olla valmis välist abi üldse enam vastu võtma, sest see lööks ta vähesegi rütmi veel sassi. Seda oleme tööalaselt sageli märganud, et kui inimesel enda fookus kadunud on, ei oska ta isegi öelda, kuidas teda aidata saaks – inimene ise võib tunda, et tema õlul on kogu vastutusekoorem ja läbipõlemine ei ole siis enam kaugel. Et seda riski vältida, hoida inimese enda fookus paigas ja side meeskonna ning kogu organisatsiooniga korras, soovitame regulaarseid 1:1 vestluseid juhiga (regulaarsus ei ole siin 1x aastas, vaid minimaalselt ikka 1x kuus).

Liidri roll

Ratastega grupis liikumise efekt on üksteise tuules sõitmine. See, kes parasjagu grupile tuult veab on ju omal moel liider. Ja selleks, et sellest kasu oleks, on tal on liidri kohustused (nagu ka organisatsioonis). Esmane kohustus on olla piisavalt stabiilne (et keegi sulle tagant sisse ei sõidaks) ja anda piisavalt infot (et teised teaks tees olevaid auke vältida). Ja lisaks peab ta ikka aeg-ajalt ka üle õla vaatama, kas teised ikka üldse järel on või on ta suures tuhinas teistelt eest ära sõitnud. Taas, samad reeglid nii rattaga sõites kui äris.

Tegemine vs olemine

Me usume, et inimese areng tähendab peamiselt eneseteadlikkuse kasvu – võimet esmalt endast ning siis ümbritsevast ja seostest järjest rohkem aru saada. Mõistmine annab võimaluse juhtida ja saavutada. Ja see teadlikkus suunab meid järjest rohkem füüsiliselt vaimse suunas. Seega ei pea me ka näiteks organisatsiooni arengu märgiks mitte käibe ja kasumi kasvu, vaid organisatsiooni tähendust, võimet luua midagi uut, mis „mängu muudab“.

Niisamuti on käinud ka meie jalgrattamatkadega – näeme seda teiste grupi liikmete, aga ka iseenda pealt. Rattaga mägedes matkamine võib alguses tunduda füüsilise katsumusena. Ja siis on tähelepanu „tegemisel“ – kilomeetritel, tõusumeetritel ja vastutuulel, füüsilisel jõudmisel, söögil ja magamisel, endaga hakkama saamisel. Kõige selle füüsilise taga on aga emotsioon – meie vaimne valmisolek ja „sildid“, mis me olukordadele paneme, kuidas ennast neist mõjutada laseme.

Mida aeg edasi, seda rohkem muutub matkamine „olemiseks“. Olemine keskkonnas, olemine koos teiste inimestega. Olemine ilma jäiga plaanita. Olemine nii, et enda füüsis ei oleks koormaks ja et enda emotsiooni-virvendused ei halvaks – seda ka juhul, kui tulevad välised ebamugavused ja takistused. Olemine iseenesest tähendab rohkem sisemist ja tähendust ning vähem tegevust (mille taha peituda või millega kompenseerida).

Kuna matk (ka füüsiliselt raske) on siiski igapäevasest elust kordades lihtsam selle poolest, et „joostakse korraga ainult ühes suunas“, siis on matk hea võimalus seda olemist ja teadlikkust harjutada ning püüda sealt üht-teist igapäevase elu karusselli kaasa võtta.

Mõnusat eneseavastamise teekonda soovides!