Juhtimise põhimõtted ja meetodid käivad moelainetema. Kas iga uue lainega tasub ikka kaasa minna? IT-maailmast tuntud agiilsus tahab levida ka „kõva“ toodangu maailma. Kas see ikka sinna sobib või on senised meetodid siiski tulemuslikumad ning ei tasu ennast lasta agiilsusest häirida?

Esmalt pean ma tunnistama, et ka mul endal on olnud omal moel raske agiilsust vastu võtta. Kui võtta agiilsust äärmuslikult sellena, et ei ole mingit pikemat järjepidevate tegevuste kava, vaid pidevalt mõeldakse, mida sel hetkel vaja on, siis tundub see minu süsteemse olemuse jaoks hüplik raiskamine. Ma olen just vastupidi nii enda kui organisatsioonide efektiivsust suurendanud ühetaoliste liigutuste massilise järjest tegemise abil – nn konveier.

Aga agiilsesse lähenemisse tasub siiski süügavamalt sisse vaadata. Kui pidevalt ainult otsida, siis võib juhtida, et tegemiseks endaks aega ei jäägi ja see ei ole agiilsus, vaid mõttetu „rööprähklemine“. Samas, konveier kui selline on küll efektiivne, aga täiesti „rumal“ ja võib lihtsalt valet asja teha. Kui nüüd töökus ära automatiseerida (et inimene ei pea masinat toetama korduvate liigutuste tegemisel) ja inimese tarkus sinna kõrvale mõtelma panna, kas masina töökus on hästi rakendatud, siis läheb juba paremaks. (Kohe-kohe võib muidugi juhtida, et masin on ka mõtlemises ja otsustamises inimesest targem ning see muudab mängu taas.)

Kui vaatame tootmise ajalugu, siis enne tööstuslikku tootmist oligi kõik omal moel agiilne. Kingsepp hakkas kingi tegema siis, kui klient tuli ja põllumees sättis enda tegevused ikka ainult vastavalt sellele, kuidas hetkel ilm paistis. Nende tegevust juhtis järjepidev eesmärk (valmis king või saadav saak) aga nad valisid pandlikult parimad tööriistad ja tegevused, et sellele tulemusele jõuda.

Siis äkki saabus aga koos aurumasinaga tööstuslik tootmine ja kuna masinad läksid järjest võimsamaks, muutus inimene masina osaks – vt Charlie Chaplin „Modern times“. Ja siin kadus ühtäkki inimese jaoks lõppeesmärk ära ning esmatähtsaks sai tegevus. Lisame siia juurde veel meid mõjutanud totalitaarse ühiskonnakorralduse, kus lihtne inimene tootmisliini taga ei tohtinudki teada, mis sellest lõpuks välja tuleb – omanikutunne lõpptulemuse suhtes oli karistatav.

Kahjuks on meil see tegevustekeskne mõtlemine päris sügavalt sisse kasvanud. Ka näiliselt edumeelsetest Eesti ettevõtetes lahustuvad inimesed suurde süsteemi ära ja ärksamad neist ütlevad enesekriitiliset, et neil on MOK-kultuur. See tähendab enda positsiooni kaitsvat Minu-Osa-Korras suhtumist – aga kas „klotsid“ pärast kokku ka lähevad ja väärtust loov lõpptulemus sünnib, selle eest vastutust ei võeta.

Seega ei ole agiilsus mitte midagi uut ja ebaloomulikku, vaid see on nii inimese kui kogu looduse loomuomane käitumine – lähtuda omanikutundega selgest eesmärgist ja valida paindlikult parimad vahendid selle saavutamiseks.

Aga tänapäeva agiilsus on siiski midagi hoopis muud kui sajandi-tagusel küla kingsepal. Me elame täiesti teiste mõõtmetega maailmas – piirid on laiemad ja kõik toimub kiiremini. Praegust maailma nimetatakse tervikuna VUCA-maailmaks – volatiilne, ebakindel, kompleksne ja ebamäärane. Pikki tegevusplaane pole mõtet teha, sest juba nende tegemise käigus on kõik meie ümber nii palju muutunud, et plaani tuleb kohe pärast valmimist ümber tegema hakata.

Ja tegeliklut pole ka selles midagi väga uut. Projekti plaani süsteemne koostamine järjestikkuste tegevustena võeti kasutusele sada aastat tagasi Gantti diagrammi nime all. Seda on nimetatud ka kose (waterfall) meetodiks, kus esmalt tehakse väga põhjalik plaan ja siis peaks kõik tegevused üksteise järel plaani järgi voolavama hakkama.

Kahjuks selgus kohe pärast selle meetodi leiutamist, et selline idealistlik Gantti diagrammi järgi planeeritud tegevuskava ei tööta. USA armee püüdis Gantti diagrammi põhist planeerimist rakendada Esimeses Maailmasõjas. Aga tuli välja, et vastasega oli plaan kooskõlastamata ja ta ei tahtnud sugugi koostatud plaani järgi tegutseda. Seega muutus plaan kehtetuks kohe, pärast esimest lasku ja kogu plaani tuli pidevalt ümber teha.

Sõltumata sellest, et Gantti diagrammi tüüpi planeerimine kohe enda nõrkuse välja näitas, on seda kasutatud peaaegu kogu võrdlemisi viljaka 20. sajandi. Miks küll, kui see meetod ei tööta? Eks ikka selle pärast, et paremat sel hetkel ei olnud.

Osades valdkondades on selline staatiline planeerimine ka sobilik olnud, sest väliseid mõjusid-muutuseid pole nii suurel määral arvestada vaja olnud. Ühelt poolt pressis tööstisliku tootmise järjest suurenev mastaap ja kiirus ennast peale ning oli vaja planeerida suurema arvu protsesside seoseid. Teiselt poolt aga ei olnud need protsessid sugugi nii targad ja paindlikud, et nende puhul oleks üldse saanud pidevalt õppivat-kohanduvat planeerimist rakendada. Juba ainult masina käivitamine võis võtta paar tööpäeva aega – ja kui ta juba töötas, siis kaua. Seega läks suure konveieri tõttu küll paju ka nö tootmisjääkidesse, kuid kuna näiteks loodussäästliku mõtlemiseni, hakatakse alles nüüd jõudma, ei olnud see raiskamine oluline – oluline oli protsessiefektiivsus. Nüüdseks oleme paljudes protsessides jõudnud taas ressursiefektiivse lähenemiseni.

Seega, kui agiilsus (taas)sündis virtuaalses maailmas ehk tarkvaraaarenduses, siis praeguseks on see jõudmas tõesti kõigisse tegevustesse, sh ressursimahukasse tööstusesse.

Mis on siis peamised mõjud, mis agiilsust veel tagant sunnivad ja soosivad?

Ühelt poolt kindlasti järjest parem todangu tase ja tihenev konkurents. Kõik tooted ei mahu enam turule ära, uued tooted sünnivad ja muudavad konkurentsi kiiresti ning ei ole enam võimalik lihtsalt massi toota. Pole kindlamat viisi teada saada, kas toode müüb, kui seda kliendi peal testida – tõde on ainult see, mis töötab.

Teiselt poolt aga töötajate kõrgem teadlikkus. Kui sajand tagasi oli tark juba see, kes teadis, et ümaraid asju saab veeretada ja kandilisi peab tassima, siis nüüd ei taha inimesed enam masina rumalad osad olla – nad tahavad ise mõelda ja otsustada. See ongi ju agiilsus.

Nüüd jääb veel küsimus, kui kõik on nii agiilne, siis kas järjepidevusel polegi enam mingit mõtet ja kohta?