Koos kulgemise kultuur

Meie jaoks on matk elu lihtsustatud mudel. Soovitud sihtkohta kohale jõudmiseks on vaja teha sarnast koostööd, nagu me teeme seda igapäevaselt nii tööl kui oma perekonnas. Aga kuna matkal olles on ühine siht selgem, muud protsessid on koju maha jäänud ning liigutakse ühises ruumis ja rütmis, siis on ka füüsiliselt raskel retkel koostööd tegelikult palju lihtsam teha. Seega püüame aru saada, mida retk igapäevase elu jaoks õpetab. Jagame siin ühe enda 14 aastat kestnud traditsiooni lugu.

Nautides ise looduses liikumist, oleme püüdnud seda õpetada ka enda lastele. Tänapäevane linlik nutiseadmetega küllastatud ühiskond pakub küll palju muid ahvatlusi ja mugavusi, kuid oleme tahtnud anda ka kogemust näiteks telgis ööbimisest ja priimusel toidu keetmisest. Õnneks on meil olnud päris palju sarnaselt mõtlevaid sõpru ja nüüdseks on suvisest 3-päevasest perede kanuumatkast saanud traditsioon, mille jooksul nii mõnestki poisipõnnist-plikatirtsust on täiskasvanu saanud. Mitmete perede väikelapsed ootavadki aastas kahte asja: jõule ja suvist kanuumatka. Ja kui teismeliselt küsida, mis oleks vähemalt see üks asi, mida ta oleks nõus koos perega tegema, siis on see kanuumatk.

Kuidas me selleni jõudsime? Kujuta endale ette, mis toimub, kui kümmekond peret lastega vanuses 3-18 aastat tuleb kokku ja püüab koos 3 päeva matkata. Võib juhtuda, et sellest saab mõnus grillipidu ja sinna, kust startida plaaniti ka jäädakse, sest koos korraga liikuma saamine tundub ilmvõimatu. Või leidub siiski keegi, kellel on piisaval kõva hääl ja selge siht, et kõik üles rivistada, selged korraldused nii suuliselt kui kirjalikult peale lugeda ning isiklikult kättpidi liikuma tõugata ja läheb spordilaagriks. Aga kuna kõik lapsed on erinevas vanuses ja võimekusega, siis peab see korraldaja nii maal kui vees kogu aeg kõvasti ohje hoidma, sest muidu hajub seltskond taas koost ja ühisest edasi liikumisest pole juttugi.

Õnneks oleme kõike seda päris hästi vältida suutnud. Aja jooksul on tekkinud ilma nähtava juhtimiseta koos kulgemise kultuur, kus kõik toimub ilma suurte korralduste ja draamadeta ning me suudame ka koos väikeste lastega nauditavalt läbida isegi pikemaid distantse kui ainult täiskasvanute meeskondadega.

Formaat on oluline. Olles ise küll jalgratta usku, pidime leidma siiski mingi teise liikumise viisi, mis oleks ühtviisi jõukohane ja põnev kõigis vanustes lastele. Jalgsi liikumine ei tulnud kõne alla, kuna tempod on ikkagi väga erinevad ja jalgsi tuleks ju kõik vajalik endale selge võtta. Kanuu võimaldab aga kõigil peredel sarnase kiirusega liikumist. Ka vaid paari-aastastel lastel on võimalus kanuu keskosas mängida ning isegi magada. Vees liikumine pakub üllataval kombel piisavalt põnevust ka kõige rahutumatele mudilastele ja nad on võimelised isegi 3 päeva kanuus olema. Samas, suuremad lapsed saavad juba oma kanuu ning neil on võimalus enda osavust ja jõudu proovile panna. Ja alati on võimalik kas vahelduseks või jõudude tasakaalustamiseks mõni pereliige teise pere kanuusse saata.

Kui väidame, et mingit juhtimist ei ole, siis mida see tegelikult tähendab? Loomulikult on ka meil edukaks koostööks mingit alust vaja. Ka meie ei pääse 3 peamisest kokkuleppest ehk reeglist, millel baseerub inimeste vaheline usaldus ja koostöö:

  • Reeglid – kuidas me lepime kokku oma eesmärkides, et need igat meeskonna liiget innustaksid ja ühtiksid igaühe väärtustega
  • Reeglid – kuidas me tagame meeskonna rollid ja koostöö, et me teame täpselt, millega ja kuidas iga meeskonna liige ühise tulemuse heaks panustab
  • Reeglid – kuidas me omavahel suhtleme: kuidas teeme otsuseid; kuidas lahendame konflikte; kuidas  toimub infovahetus

Ja kõigi nende kokkulepete puhul tuleb tagada, et kõik osalejad neid kinnitavad (commit), kontrollida, et kõik on neist ühtmoodi aru saanud (check) ning jälgidaja toetada, et need kokkulepped töötavaksid (close).

Seega on ka meil omad rollid ja vastutused. Kes on eelnevalt ette valmistanud marsruudi, menüü ja varustuse, kes on ostnud ühistoidu. Aga neid rolle ja reegleid ei lepi me enam juba ammu selgelt sõnastatud kujul kokku, vaid saab öelda, et oleme holistiline meeskond, kus toimib sõnatu kultuur.

On välja kujunenud, kuidas kanuudega liigutakse nii, et üksteist ära ei kaotata – kuidas jõu ja nõuga algajaid toetada. Kuidas telklaager üles saab ja ühine toit valmib. Ja need rollid vahetuvad sujuvalt näiteks vastavalt sellele, kellel kui palju on enda laste kõrvalt võimalus panustada. Samuti hommikused ärkamised, söömised ja laagri kokku pakkimised nii, et keegi ei pea isegi stardi kellaaega ütlema, aga siiski ei pea kellegi järel ka ootama.

Me usume, et meil on väga avatud ja demokraatlik kultuur. On küll mõned pered, kes on osalenud peaaegu kõigil aastatel, kuid me ei saa öelda, et me oleks väga tihe sõpruskond – enamus ka korduvalt osalevatest peredest kohtub omavahel aastas vaid ühe korra, kanuumatkal. Ja igal aastal on paar uut peret. Ega me neile suurt sissejuhatust ei tee – nad õpivad teekonna käigus. Kui see sobib, jäävad nad aastateks ning kutsuvad ka enda sõpru. Kohtume ka sel aastal!

Seda, kuidas sõnastatud (formuleeritud) kultuur vaheldub sõnatu, nn vaikekultuuriga, kirjeldab Ikujiro Nonaka enda SECI-mudelis. Ta rõhutab, et Lääne organisatsioonid on liiga palju ignoreerinud sõnatut teadmist organisatsioonide juhtimisel, kuigi see on otsustava tähtsusega edu saavutamisel. Sõnatu teadmine ja reeglid väljenduvad tegelikus käitumises ja on seega igal juhul kordades tugevamad sõnastatud kultuurist. Samas käib areng ka siin spiraali mööda – selleks, et liikuda kõrgemale tasemele, tuleb sõnatu kultuur ja teadmised sõnadesse panna. See annab võimaluse analüüsida, mõtestada ja muuta, et siis uuesti sõnadest käitumisse viia. Samuti saab näiteks sõnastatud kultuuri kergemini levitada uutele liikmetele.

Sellest, kuidas organisatsiooni kultuur ennast kriisi ajal ära tasub, kirjutasime enda eelmises blogis „Kas äri on sprint või maraton“.

Enda meeskonnaga saad koos kulgemise kultuuri testima ja täiustama tulla MeeskonnaRetkel juba sel suvel. Küsi julgesti täpsemalt!