Selleks, et saaksid meid enda arengupartneritena usaldada, soovime Sulle rääkida, kes me oleme, mida oluliseks peame ning kuidas oleme ise arenenud. Selleks jagangi mina, Jaano, Sinuga järjekordset lugu. See on lugu sellest, kuidas ma esimest korda klassi ette sattusin.

Ma käisin veidi tavatus keskkoolis. Nimelt Tallinna Lilleküla Gümnaasiumis, Eesti esimeses informaatika kallakuga klassis (loe täpsemalt postitusest “Kuidas algas minu eneseareng”). Meie enda koolis aga ei olnud eriti arvuteid. Tegelikult ei olnud aastal 1988 ju veel eriti kusagil arvuteid. Mõnel koolil oli siiski õnnestunud midagi hankida. Nii me hõivasimegi meie õpetaja Jacki eestvedamisel teiste koolide arvutiklasse.

Oli minu keskkooli viimase aasta sügis. Olime hea mitu kuud ühe Õismäe kooli arvutiklassis elanud. Ühel päeval teatas Jack, et minuga soovitakse õpetajate toas rääkida. Ta juhatas mind õige ruumini ja lükkas ukse minu järel kinni, jäädes ise välja. Mind võeti rõõmuga vastu: “Nii tore, et te nõus olite!” Jäin kohmetusest vaikseks. Millega ma nõustusin? Mis edasi saab?

Selgus, et kuuendatel klassidel ei olnud parasjagu matemaatikaõpetajat ja oli vaja kedagi, kes neile uue õpetaja leidmiseni tunde annaks. Ma ei olnud seni kedagi õpetanud. Polnud isegi mõelnud, kuidas seda teha. Õnneks ei jäetud mulle aega mõelda, kas ja kuidas õpetama peaks. Ma lihtsalt hakkasin seda tegema.

Minu kätesse usaldati neli paralleelklassi. Igal klassil oli kolm-neli matemaatika tundi nädalas. Uus õpetaja leiti küll juba kolme nädala pärast, kui see aeg oli minu jaoks väga põnev ja õpetlik. Loodan siiralt, et mitte ainult minule, vaid ka õpilastele.

Ilmselt oli kool rahul, sest aasta jooksul asendasin ka mõningaid vanemate klasside tunde. Kuid õpetamisest, eriti pedagoogikast, ei saanud kohe minu kirg. Asusin küll ülikooli matemaatikat õppima, aga mitte õpetajaks. Valisin rakendusmatemaatika, mis sisuliselt tähendas nii IT-d kui statistikat – paljuski lihtsalt analüütilist mõtlemist.

Uuesti klassi ette sattusin pärast seda, kui olin doktoriõpingud algusjärgus katki jätnud. Sain aru, et mulle ei paku “teoreemi välja mõtlemine” mingit huvi. Soovisin analüütilist mõtlemist hoopis praktikas rakendada. Lubasin endale, et edaspidi õpin ma ainult läbi õpetamise.

1996. aasta jaanuaris sattusin juhuse tahtel põhitöö kõrvalt taas klassi ette. Üks kolleeg pärandas mulle kahes erakõrgkoolis majandusstatistika loengud. Erakõrgkoolid olid sel ajal täis inimesi, kes püüdsid töö kõrvalt uut majandusharidust saada. Neil oli praktiline töökogemus ja aega nappis. Nad ei käinud loengutes lihtsalt sellepärast, et midagi muud teha poleks olnud. Need olid inimesed, kes päriselt soovisid end täiendada.

Suur osa neist kartis tegelikult matemaatikat. Nad ütlesid, et aine oli keskkoolis raske, õpetajaga ei olnud kontakti ning kolm venitati kuidagi lihtsalt välja. Leidsin, et kõige tõhusam on nendega asjad praktiliselt koos läbi teha. Grupid olid suured, seega pidasin parimaks arutelu tekkimise võimaluseks keegi klassi ette kutsuda ja üheskoos ülesannet lahendama hakata. Paljud püüdsid sellest kõrvale viilida, väites, et nad ei oska. Tahvli eest läksid nad ära aga teadmisega, et on ülesande ise ära lähendanud.

Ühel aastal pandi mu laupäeva hommikusse loengusse kokku 3 gruppi. Kokku peaaegu 100 inimest. Ruumis aga oli vaid 90 kohta. Eeldati, et osa tudengitest nagunii kohale ei tule. Iga loengut alustasime toolide juurde otsimisega. Rahvast oli nii palju, et võimatu oli kõigini jõuda. Kui veel mõni aeg varem oli suuline eksam kohustuslik, siis sel ajal võis juba teha kirjalikku eksamit ilma suulise vastamiseta. Otsustasin siiski lisaks kirjalikule tööle ka suulise kaitsmise kasuks. Usun, et pool õpetusest said üliõpilased eksamil toimunud arutelu käigus.

Ma ise sain kinnituse, et parim viis asjad endale selgeks saada, on teisi õpetades. Edaspidi olen õppinud-õpetanud juba teadlikumalt, otsides arengut. Kuidas teha asju kiiremini/odavamalt/paremini? Seda juhib minu üldine veendumus, et maailm ei ole homme täpselt samasugune, nagu eile – areng toimub kogu looduse pidevalt. Ka iga inimese jaoks peaks areng olema tema kõrgeim eesmärk.

Enamasti olen teiste arengut toetanud igapäevase juhitöö kõrvalt, käies “enda mullist väljas” nii enda praktilisi kogemusi jagamas kui ka testimas, kas see kõik ka teiste puhul kehtib. Mul tekkis piisav kogemus, et keskpäraste erakoolide asemel EBS-is õpetada. Sellele järgnesid juba ärikoolitused Invictas ning mentoritööd Fonteses. Järgin tänaseni enda missiooni: “õppida ja õpetada”.