Kuidas algas minu teadlik eneseareng?

Selleks, et saaksid meid enda arengupartneritena usaldada, jagangi mina, Jaano, Sinuga ühte lugu. See on aus sisekaemus minusse. Lugu sellest, mis on kõige rohkem mõjutanud seda, kes ma olen. Räägin Sulle loo sellest, kuidas sai alguse minu teadlik areng.

Olen sügava nõukogude aja laps ja minu koolitee algas sellele vastavalt. Keskkooli mineku ajaks aga hakkasid hakkasid juba puhuma nii poliitilised kui ka IT-uuenduste tuuled. Nii sattusin ma pooljuhuslikult GAG-i asemel Tallinna Lilleküla Gümnaasiumisse, kus avati Eesti esimene informaatikakallakuga klass.

Arvutid mind niivõrd palju ei vaimustanud. Hoopis sügavamat mõju avaldas mulle meie õpetaja Jaak Loonde, keda kõik kutsusid Jackiks. Ta õpetas meile matemaatikat ja informaatikat. Esimese paari kuu jooksul sain aru, et ma ei olnud seni mitte millestki aru saanud. Mõistsin, et ma polnud seni tegelikult isegi õieti elanudki.

Meie klassiruum oli pigem nagu üks korralik garaaž, mida küttis viie külmkapi suurune arvuti “Mir-2”. Tunnid algasid tavaliselt sellega, et Jack pani grammafonile Bachi või Mozarti plaadi. Ta laskis sellel veidi aega mängida, vaatas siis kõigile teraselt otsa ja röögatas: “miks silm ei sära, raisk!”. Olin saanud oma elu esimese tõelise õppetunni: ole kohal, mõtle mida ja miks sa teed, ela!

Seega oli kohe algusest peale selge, et meie tunnid ei saa olema just tavapärased. Oli kaks asja, mida Jack ei kasutanud: õpik ja klassipäevik. Aastal 1986 oli see peaaegu riigivastane käitumine. Veerandilõpu lähenes tekkis juba teatud kõhedus, et mis nendest veerandihinnetest saab, kui meile pole seni mitte ühtegi hinnet pandud.

Lõpuks see päev saabus. Jack astus klassi ette, võttis kätte klassipäeviku ja ütles: “Nad seal õpetajatetoas tahavad, et ma teile siia midagi kirjutaks. No ma siis kirjutan. Ütle, mis hinnet sa tahad,” hakates tähestiku järjekorras õpilasi ette võtma. Mina olin järekorras viies. Esimelt pidin pakkuma välja informaatika hinde. Ma ei julgenud endale viite panna, ütlesin neli. Seejärel oli matemaatika kord. Selles julgesin endale viie panna. Kahe aine peale kokku oli kogu klassis viisi vast kahe käe sõrmedel. Siit teine õppetund. Kõik, mida teed, tee endale ja ausalt. Tee alati sisu, mitte hinde pärast.

Keskkooli viimase aasta sügis oli läinud kiireks. Kooliasjade kõrvale oli tekkinud palju muid tegemisi: näiteks arvuti taga nokitsemine ja inglise keele õppimise alustamine. Ühel päeval ütles Jack mulle ja veel ühele mu klassivennale, et mis te seal tundides käite, teil ei ole seal midagi õppida. Nii sai välja valitud viis-kuus ainet, kus töötasin materjali ise läbi ja tegin veerandi lõpus arvestuse.Nii olin ma juba enne ülikooli omandanud oskuse valikuid teha ja ka iseseisvalt töötada. Esmakordselt sain tunda vastutuse maitset.

Rääkides veel Jackist, püüdis ta erinevaid õppeaineid omavahel tervikuks siduda. Ta püüdis vältida olukorda, kus üht ja sama tehet teevad matemaatika-, füüsika- ja keemiaõpetaja erinevalt, tekitades õpilastes segadust ja killustatust. Vaadates tänast koolisüsteemi, tundub taoline lähenemine igati loomulik. Toona oli see aga igal juhul väga erandlik.

Kolme keskkooliaasta jooksul saadud õppetunde on palju. Avastan siiani näiteks mõnd mõistulugu rääkides, et see pärineb Jackilt. Tema lähenemine nii elule kui õpetamisele ei olnud sellel ajal kahtlemata lihtsalt teostatav. Eks see oli ka üks põhjus, miks ta üks hetk haridussüsteemi hammasrataste vahele lõpuks jäi. Eks seega oli õppetund. Minu lugupidamine!